Antud teemal refleksioon ja kokkuvõte on minu jaoks huvitav. Kui lugesin uuesti läbi antud materjale – Ülemaailmsed säästva arengu eesmärgid ja Eesti Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035, siis mõtlesin, et andragoogi rolli võib tõesti näha peaaegu kõikjal. Mis on aga lähiaastatel peamised andragoogide ülesanded ja võimalused minu arvates, sellest järgnevalt kirjutangi.

Mõnes mõttes on kestva arengu eesmärgid ju nii palju laiem teema, et tekib küsimus, kuidas üks täiskasvanute koolitaja peaks kuidagi saama selles kaasa rääkida – kõlab nagu totter ülesanne. Lihtsustatult illustreerides: mida saab andragoog teha, et kliima ei soojeneks, sõdu ei oleks ja inimesed ei peaks tundma nälga? Ja siis natukene rohkem süvitsi minnes hakkasin mõistma, et kaudselt inimene inimese kaupa just andragoogid, täiskasvanute koolitajad on need, kes saavad hakata muutust looma. Ma usun siiralt sellesse, sest nagu juudi rahva vanasõna ütleb: “Kui päästad ühe elu, päästad kogu maailma.”

Üks alusvundament selleks, et teadmised jõuaksid laiemalt inimesteni, on elukestev õpe. Vanasti oli tavaline, et inimene käib koolis, saab hariduse ja töötab sellel alal kuni surmani ja vahepeal midagi uut juurde ei õpi. Nüüd, kui aeg ja töökohad on nii kiirelt aina muutumas, siis on vaja, et arenguga käiks kaasas kogu ühiskond, mitte ainult noored, kes veel õpivad ja saavad kaasaegsemat haridust. Selle probleemi tõttu, usun, on ka tekkinud olukord, kus täna on palju inimesi, kes ei mõista paljude probleemide tõsidust, sest kui nemad kunagi õppisid, siis ei tundunud, et selliseid probleeme võib eksisteerida.

Teiselt küljelt on inimesi, kes lihtsalt jäävad ühel hetkel hätta, sest nad on pühendunud enda valdkonnale ja seal palju töötanud, aga kui muutuvas kiires maailmas see valdkond peaks ära kaduma, siis mida see inimene peaks tegema, kes on nüüd jäänud tööta, kuid arved vajavad siiski maksmist?

Nii et kui vaatame laiemalt otsa haridusstrateegiale, mis toob välja, et peaksime looma materjale täiskasvanute koolitamiseks ja toetama elukestvat õpet, või kui vaatame näiteks säästva arengu eesmärke 4 (kvaliteetne haridus) ja 8 (inimväärne töö ja majanduskasv), siis kas me mitte ei jõua selleni, et kõikide nende eesmärkide aluseks on laiema ühiskonna koolitamine kui lihtsalt noored? Andragoogide najal on suur vastutus – hoolimata teemast, mis valdkonnas keegi koolitab või inimest arendab, on kriitilise tähtsusega, et ühiskonna norm oleks olla elukestev õppija. See norm saab tekkida aga ainult juhul, kui on olemas piisavalt pädevaid ja kutsumusega koolitajaid, kes oleks valmis neid inimesi arendama ja edasi aitama.

Kas andragoogilised põhimõtted ja nende rakendamine laiemas ühiskonnas võib olla see, millega tulevikus 21. sajand ajalukku läheb? Seda ei oska ma ennustada, aga kui mõelda andragoogi ülesannetele ja võimalustele järgnevatel aastatel, siis ma usun, et võimalustel peaaegu piire pole. Ülesanded on aga ka tänu sellele väga suured. Kuidas viia laiemalt ühiskonda sõnum, et on normaalne, et terve elu õpid ja täiendad ennast? Kuidas öelda inimesele, kes on terve elu tasuta haridust nautinud, et nüüd ta peaks mõne kursuse või koolituse eest midagi maksma? Ma usun, et andragoogide suurim tööpõld on laiema ühiskonna paradigmade muutmine, et isiklik areng ja elukestev õpe on midagi, mis on vajalik igaühele ja mille eest vastutab ainult üks inimene. See inimene on tema ise.