Kuigi “hea tava” ja “eetilised praktikad” on osa sellest, on eetikakoodeks minu arvates midagi enamat. See on ühe professiooni või organisatsiooni ühiselt kokku lepitud väärtuste, põhimõtete ja käitumisnormide kogum. See sõnastab selgelt ootused liikmete käitumisele nii omavahel, klientide (meie puhul õppijate) kui ka laiema üldsusega suheldes. Miks see vajalik on, kui võiks loota inimeste enda tarkusele? Tartu Ülikooli eetikakeskus (2016) rõhutab, et kuigi paljud toimivadki intuitiivselt eetiliselt, aitab koodeks:

• Luua ühtset arusaama heast tavast, vähendades subjektiivsust ja vääritimõistmisi.
• Pakkuda tuge ja juhiseid keeruliste eetiliste dilemmade lahendamisel, kus “loomulik intelligents” võib hätta jääda.
• Kasvatada usaldust nii professiooni sees kui ka ühiskonnas laiemalt, näidates pühendumust kindlatele standarditele.
• Toetada vastutust ja aruandekohustust.
• Kaitsta nii professiooni esindajaid kui ka neid, kellega nad töötavad.

Seega, see on rohkem kui lihtsalt juhis – see on professiooni eneseregulatsiooni vahend ja kvaliteedimärk.

Täiskasvanute koolitaja töö keskmes on ainulaadne suhe õppijaga – inimesega, kel on oma eelnevad kogemused, vajadused ja eesmärgid. Seetõttu on just meie valdkonnas selgete eetiliste raamide olemasolu eriti oluline. Täiskasvanute koolitaja kutse-eetika koodeks (Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras [ETKA Andras], s.a.) rõhutab väärtusi nagu õppijakesksus (ptk 1), võrdne kohtlemine (ptk 1), individuaalsuse arvestamine (ptk 1) ning inimese väärikuse austamine kui kõrgeim printsiip (Üldosa). See koodeks pole vajalik mitte ainult õppija õiguste ja heaolu kaitsmiseks, vaid ka koolitaja enda professionaalsuse toetamiseks (Üldosa), tuletades meelde meie vastutust (ptk 1), pädevuse piire (ptk 2) ja kohustust pidevalt areneda.

Nagu iga hea tööriist, ei toimi ka eetikakoodeks iseeneses, seda peab selle jaoks rakendama. Selleks, et see oleks enamat kui paber, on vaja teadlikku ja pidevat rakendamist. See tähendab teadlikkuse tõstmist, selle integreerimist igapäevaotsustesse, avatud dialoogi kolleegidega eetiliste dilemmade üle ning vajadusel pöördumist kutse andja poole ning kogenumate eeskuju ja parimad praktikad mida võiks kogenenumad jagada.

Mind kõnetas Täiskasvanute koolitaja eetikakoodeksis (ETKA Andras, s.a.) jätkuvalt eriliselt kaks aspekti. Esiteks, selge rõhuasetus õppija vajadustele ja huvidele kui esmatähtsale (ptk 1), mis on andragoogika alus vundament minu jaoks. Teiseks, punkt, mis ütleb, et koolitaja on teadlik, et võib eksida, ning on valmis oma seisukohti muutma (ptk 2). See ei räägi eksimatusest, vaid õppimisvõimest ja alandlikkusest – tõelise professionaalsuse märkidest. See julgustab reflekteerima ja arenema. Oluline on ka rõhuasetus kolleegide lugupidavale kohtlemisele ja vastastikusele toele eetiliste standardite hoidmisel (ptk 3).

Kokkuvõttes, kuigi loomulik intelligents ja hea tahe on olulised, pakub eetikakoodeks vajalikku struktuuri, selgust ja ühist keelt, mis aitab meil professionaalidena paremini toimida ja oma valdkonna usaldusväärsust kasvatada (Tartu Ülikooli eetikakeskus, 2016). See on nagu kompass, mis aitab hoida kurssi ka siis, kui olukord muutub keeruliseks.

Kasutatud kirjandus

Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras. (s.a.). Täiskasvanute koolitaja kutse-eetika koodeks.

Tartu Ülikooli eetikakeskus. (2016). Eetikakoodeksid – mis nad on ja kuidas neid välja töötada ja rakendada? Rmt: Eetikakoodeksid: Väärtused, normid ja eetilised dilemmad (lk 11–51). Tartu Ülikooli eetikakeskus.

Pilt genereeritud Gemini AI-ga.