Aprilli lõpus oli mul eriline võimalus varjutada inspireerivat noorsootöötajat, koolitajat ja andragoogika eriala vilistlast Liia Kassi. See oli vahva ja hariv kogemus, mis pakkus palju äratundmist ning kõnetavaid ja inspireerivaid mõtteid. Käesolev sissekanne on kokkuvõte varjutamise ajal tehtud märkmetest ning Liia vastustest minu küsimustele. Jälgisin kõrvalt Liia ettevalmistust töötoaks Tartu Noorte Osaluse Konverentsil, selle läbiviimist ning sellele järgnenud arutelu.

Kuigi koolituse sisu oli väga huvitav, keskendun siin pigem selle ülesehitusele ja sellest õpitule. Ütlesin ka Liiale hiljem, et tema koolitusel tekkis väga sarnane tunne nagu andragoogika eriala loengutes – see erines märkimisväärselt tavapärasest koolitusest. Osalejad olid algusest peale kaasatud, õppimiseks kasutati erinevaid meetodeid ning teooria ja praktika olid heas tasakaalus. See hoidis kõiki osalejaid pidevalt aktiivsena ega lasknud kellelgi passiivseks muutuda. Grupitööde ajal pakkus Liia osalejatele tuge ja jälgis tähelepanelikult auditooriumit, et mõista, kes ja kus abi võiks vajada.

Selline eristumine tavapärasest koolitusest tulenes Liia teadlikust andragoogiliste põhimõtete rakendamisest. Näiteks tema tööprotsess – alustades töötuba grupikokkulepetest ja kasutades häälestusülesandeid – lõi kaasava ja turvalise õpikeskkonna. Teooria vaheldumine praktiliste ülesannetega, mille käigus Liia osalejaid toetas, hoidis energiat ja soodustas õpitu kohest rakendamist. Eriliselt jäi meelde sihtrühma sügava tunnetamise olulisus: Liia kasutab näitlikustamiseks ja keeruliste teemade lihtsustamiseks tabavaid persoonakirjeldusi, mis sihtgruppi kõnetasid, olles loodud just nende eripärasid arvestades. See, koos “viie miksi” küsimise tehnikaga, näitab pühendumust sisulisele mõistmisele, mitte pelgalt info edastamisele. Kogu tema tegevust kannab selge “MIKS?”, mis annab koolitustele sügavama tähenduse ja eesmärgipärasuse, peegeldades tema usku, et selge eesmärgi teadvustamine on kõige alus. Ka Liiaga suheldes ilmnes pidevalt, et vundamendiks on küsimus „Miks?” – miks sa teed seda, mida sa teed?

Töövarjutamise lõpus esitasin Liiale järgmised küsimused:

Küsimus: Kuidas on erialaõpingud sind tööelus (eraelus) toetanud?
Vastus: Andragoogika on justkui baasiks kõikidele minu tegemistele. Mõtestan oma tegevusi läbi Bloomi taksonoomia, alustan töötubasid grupikokkulepetega jne.

Küsimus: Milliseid oskusi või teadmisi peab Sinu arvates andragoogika alal eriti hästi valdama?
Vastus: Kõige tähtsam on sihtrühma tunnetamine: tuleb ära tajuda, kas osalejaid teema huvitab, kas nad saavad sellest aru jne. Ehk siis sihtrühma analüüs. Inimgruppide tähelepanemine ja märkamine on üks peamisi andragoogi ülesandeid.

Küsimus: Mida Sa soovitaksid praegu õppivale tudengile?
Vastus: Kõikidest ülesannetest ja tegevustest, mida sa kooli käigus õpid, tee need enda omaks ja katseta neid ka koolivälises kontekstis, et leida, kuidas need sulle endale kõige paremini sobivad. Kasuta meetodeid enda valdkonnas ja kohanda neid vajadusel endale sobivaks. Tema näiteks pidi kooliajal koostama tööriistakasti kõikvõimalikest vahenditest, refleksioonimeetoditest jne – ta lõi selle Padletisse ning kasutab seda siiani. Pane kõik tehtud materjalid kirja ja jäta alles – neid läheb tulevikus kindlasti vaja. Sibula reflaktsioon on üks meetod, mida ta siiani pidevalt kasutab.