Mõeldes tagasi oma üliõpilaskogemusele, pean kõige olulisemateks õpimomentideks just kogu kursusega peetud arutelusid. See kogemus on aidanud mul mõista, kuidas saaksin andragoogina tulevikus veelgi areneda. Enamik koolitusi, mida olen seni läbi viinud, on koosnenud grupitöödest või loengutest. Mul on olnud raskusi kaasahaaravate arutelude loomisega, kus osalejad süveneksid mingisse teemasse. Analüüsides oma käitumist kursuse aruteludes, olen märganud, et tahan sageli kaasa rääkida ja oma seisukohti jagada, mis võib aga teisi tagasi hoida. Seega on minu jaoks andragoogina oluline arenguperspektiiv õppida vaikima.

“Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.” Kuidas õppida aruteludes oma seisukohta kohe avaldamata jätma ja luua ruumi diskussioonile, mis aitaks osalejatel paremini õpiväljundeid saavutada? Oma emotsioone ja mõtteid reflekteerides olen märganud, et sellistes olukordades tekib mul hasart. Mul tekib palju ideid ja näiteid ning soovin neid jagada, et teised näeksid asju minu perspektiivist või saaksid minupoolset sisendit. Loomulikult on see koolis eriti ilmne, kuna olen loengus osaleja, mitte läbiviija. Kuid neid emotsioone analüüsides mõistsin, et see on oluline arengukoht ka minu jaoks andragoogina.

Kuidas aga õppida vaikima ja miks see on raske? Olen läbi viinud erinevaid koolitusi nii veebis kui ka päriselus ning mul on alati ebamugav, kui küsimusele järgneb vaikus. Kui kaua peaksin vaikust taluma enne, kui ise vastuse annan? Sageli on ebamugavustunne võtnud võimust ja pannud mind vastuse ette ütlema. Huvitav on aga see, kuidas olen neid olukordi nüüd reflekteerinud ja mida olen tänu üliõpilaseks olemisele juba kasutusele võtnud.

Mõeldes tagasi oma ülikoolis kogetud avastusele, hakkasin reflekteerima olukordi, kus olen varem sarnaselt käitunud, ja jõudsin reaalse strateegiani, mida täna koolitustel kasutan, et sama viga vältida. Milline on see avastus ja strateegia, mida nüüd kasutan? Kuidas saan andragoogina veelgi edasi areneda?

Olen kasutusele võtnud mõned lihtsad strateegiad. Esmalt analüüsisin olukorda ja jõudsin järeldusele, et kui mina osalejana tunneksin koolitusel piinlikku vaikust, hakkaksin vastuseid jagama lihtsalt selleks, et vaikust murda. Seega arvan, et enamikus auditooriumites on vähemalt üks inimene, kes tunneb samamoodi ja tahab vaikust täita. Et oma emotsioone vaigistada ja mitte kohe oma kogemust jagada, leidsin lihtsa strateegia: samm tagasi.

Mis on “samm tagasi”? See on minu jaoks lihtne füüsiline tegevus, mida teen siis, kui tunnen, et tahan kohe oma mõtteid ja emotsioone jagada. Kui koolitusel tekib vaikus ja keegi ei soovi seda täita, siis enne kui midagi ütlen, astun sammu tagasi ja mõtlen olukorra uuesti läbi: mida ma küsisin, miks ma ootan osalejatelt vastust ja miks ma tahan vaikust ise täita? See protsess võtab aega vaid mõned sekundid, mis annab osalejatele piisavalt aega mõtlemiseks ja vastamiseks. Kui keegi ikkagi ei vasta, siis täidan vaikuse ise.

Reflekteerides seda grupiarutelus tekkinud õpikogemust ja selle analüüsi tulemusi, mis andsid mulle väärtusliku tööriista koolituste läbiviimiseks, jõuan järeldusele, et refleksioon on minu kui andragoogi arengu jaoks ülioluline. Enne ülikooli ei tegelenud ma teadliku refleksiooniga ega olukordade süvaanalüüsiga. Tänaseks on see andnud mulle märkimisväärseid tulemusi ja usun, et jätkates reflekteerimist ja õppimist, arenen andragoogina pidevalt edasi.

Mis on minu jaoks seni kõige tähendusrikkam õpimoment? Esmapilgul tooksin välja just selle grupiarutelu, aga sügavamalt mõeldes saan aru, et see oli nii oluline just tänu hilisemale refleksioonile.