Et alustada oma päevaraamatu sissekandega, pean alustama natuke kaugemalt kui mõtted, mille magistritööst sain. Selleks, et mõista õpitut ja perspektiivi laienemist, peaks proovima alustada sellest, mida ma arvasin ja teadsin enne, mis mõtted tekkisid magistritöö läbitöötamise ajal ja mis mõtted tekivad nüüd sellele tagasi reflekteerides ning seda kõike kirja pannes. Läheme teele!

Kui mõelda Andragoogiks kujunemisele, siis kindlasti esmased mõtted, mis mulle kohe pähe tulid, olid igapäevased harjumused ja keskkond, millega end ümbritseme. Keskkond ehk inimesed, kellega end ümbritseme ja kellega kokku puutume, annavad meile mingid peamised väärtushinnangud ja sihid, mille poole eeldatavasti soovime pürgida ning meie igapäevased harjumused viivad meie mõttteviisi reaalsusesse. Nii et lihtsalt kokkuvõttes oli see mõtteviis see, millega seda tööd läbi töötlema hakkasin ja ma arvan, et ka peale läbi töötamist usun lihtsalt öeldes samasse asja, kuid palju rohkem sügavuti mõistes, miks see nii on ja kuidas teadlikult sellesse keskkonda panustamine arendab erialast identiteeti antud magistritöö ja minu kontekstis siis andragoogi identiteedi kujunemist ning arengut praktikakogukonnas.

Selle magistritöö lugemine oli kahtlemata avardav kogemus. Tekst kõnetas mind mitmel erineval viisil, eriti kuna see puudutas teemasid, mis on minu jaoks olnud alati relevantsed, sest olen teadlikult mõelnud oma ümbritsevale keskkonnale. Eriliselt jäi kõlama see, kuidas vilistlased mõtestasid andragoogikat mitte ainult kui teadusharu, vaid kui elamise filosoofiat, inimeseks olemist ja väärtuste kogumit. See resoneerus minuga tugevalt, sest näitab, et andragoogiks olemine on midagi palju enamat kui pelgalt tehniliste oskuste omandamine; see on sügavalt seotud isikliku arengu ja maailmavaatega. Samuti oli liigutav lugeda, kui suurt rolli mängib õpinguteaegne kogukond ja seal tekkinud usalduslikud ning aktsepteerivad suhted. See kinnitas minu varasemat arusaama, et toetav keskkond on õppimise ja identiteedi kujunemise aluseks ja paneb mind veelgi rohkem seda väärtustama.

Töö käigus avastasin või sain sügavama tähenduse mitmetele teooriatele ja kontseptsioonidele. Kuigi ma olin varasemalt kokku puutunud Erik H. Eriksoni identiteediteooriaga, siis selle rakendamine andragoogi identiteedi kolme tasandi – ego, personaalse ja sotsiaalse identiteedi – ning konteksti mõju selgitamisel andis täiesti teistsuguse vaatenurga. Etienne Wengeri praktikakogukondade teooria ja tema sotsiaalse õppimise teooria nelja komponendiga (tähendus, praktiline tegevus, kogukond, identiteet) olid keskse tähtsusega, aidates sügavamalt mõista, kuidas teadmised ja identiteet kogukonnasiseselt konstrueeritakse. Carl Rogersi mina-kontseptsiooni teooria sidumine eneseteostuse ja mina-pildi komponentidega (reaal-mina, tajutav mina, ideaal-mina) andis hea raamistiku mõistmaks, kuidas andragoogid ennast tajuvad ja millised on motivaatorid, mille poole püüdleme. Üllatav, inspireeriv ja õpetlik oli George Lakoffi ja Mark Johnsoni mõistemetafoori teooria kasutamine, et analüüsida, kuidas andragoogikat metafooride kaudu mõistetakse ja kirjeldatakse. See näitas ilmekalt, kui mitmekihiliselt on võimalik üht valdkonda tähendustada. Tekkis ainult mõtte edasi arendus olemismetafoorile, mis tõi välja, et andragoog ei vaheta riideid vaid on kui makett, mis võtab end tükkideks ja paneb teistmoodi uuesti kokku. Sealt edasi hakkasin mõtlema, et kas siis andragoogiga põhimõtteid jälgiv koolitaja/treener on isik, kes inspireerib ja julgustab teisi hakkama maketiks, julgustama neid jõudma selleni, et nad võtaksid end tükkideks ja paneksid end teistmoodi kokku tagasi. Huvitav metafoor, mida kindlasti võtan oma igapäeva ellu kaasa.

Loetust haakus minu varasema teadmisega eriti see, et sotsiaalne õppimine ja kogukonna tugi on identiteedi kujunemisel määrava tähtsusega. Teadsin, et inimesed õpivad üksteiselt ja koos tegutsedes, kuid magistritöö tõi selgelt välja, kuidas see Tallinna Ülikooli andragoogika vilistlaste puhul konkreetselt toimis – kuidas kaasõppijate ja õppejõududega loodud suhted, koosõppimine ning erialased tegevused nende professionaalset identiteeti vormisid. Ka see, et identiteedi kujunemine on protsess, mis võib sisaldada ebakindlust ja rollisegadust, oli tuttav mõte, kuid töö andis sellele andragoogide kontekstis konkreetse sisu ja näited. Albert Einstein on öelnud, et hullumeelsuse definisatsioon on teha üht ja sama asja, kuid oodata teistsugust tulemust, seega kuna olen ka Tallinna Ülikooli andragoogiga eriala vilistlaseks saamis teekonnal, siis saan julgust, et esimesel aastal loodud suhted, mis on juba olnud inspireerivad ja abistavad, jätkavad seda olemist.

Kindlasti muutis loetu minu vaadet mõnele teemaga seotud probleemile. Süvenes arusaam praktikakogukondade, sealhulgas erialaliitude nagu Eesti Andragoogide Liit, aktiivsest rollist ja vastutusest oma liikmete arengu toetamisel. Enne pidasin neid pigem väikese tähtsusega toetavaks võrgustikuks, kuid nüüd mõistan selgemalt nii kogukonna ootusi andragoogile kui ka andragoogide ootusi kogukonnale – eriti info liikumise, turvalisuse ja koostegutsemise osas. Palju on kindlasti teha, et erialaliit töötaks veelgi paremini, kuid see võibki olla minu panus erialaliitu.

Selle töö põhjal tekkis soov veelgi sügavamalt uurida mõnda teemat. Näiteks oleks huvitav põhjalikumalt analüüsida just neid metafoore, mida andragoogid oma identiteedi ja valdkonna kirjeldamiseks kasutavad – mida need tegelikult nende mõttemaailma ja väärtuste kohta ütlevad? Samuti pakuks huvi pikaajalisem uuring, mis jälgiks andragoogide identiteedi arengut ja nende suhet praktikakogukondadega mitme aasta vältel pärast ülikooli lõpetamist, et näha, kuidas esialgsed ootused ja vajadused ajas muutuvad ning realiseeruvad. Lisaks ka tekstist pakutud mõte võrrelda bakalaureuse- ja magistriõppe vilistlaste tähendusi andragoogi identiteedi kujunemisel tundub väga asjakohane.

Kui mul oleks võimalus esitada teksti autorile, Cynne Põldäärele, üks küsimus, siis see oleks “Tööst selgus, et andragoogika eriala vilistlastel on kohe pärast kooli lõpetamist suur ootus andragoogiliste kogukondade toele ning nad soovivad ka ise aktiivselt panustada.” Millist ühte praktilist ja koheselt rakendatavat sammu soovitaksite näiteks Eesti Andragoogide Liidule, et kõige efektiivsemalt vastata nendele värskete lõpetajate ootustele ja aidata neil edukalt integreeruda valdkonna praktikakogukonda, tugevdades seeläbi nende professionaalset identiteeti ja vastupidi annaksid lisaväärtust Eesti Andragoogide Liidule?