Minu kõige silmapaistvam mälestus reflekteerimise kogemusest on osaliselt selle raskus ja lihtsus. Raskus seisneb minu jaoks alustamises ehk päriselt selle aja leidmises, kui lülitan end välja, et hakata süvitsi mõtlema mingile tegevusele/sündmusele. See on väga keeruline. Praegust reflektsiooni tehes kulus üks tund dokumendi vaatamisele, mille vahele hüppasin tegema erinevaid tegevusi, vastama meilidele ja küsimustele, mis vahepeal tekkisid. Ja siis, kui jätkuvalt püüan, siis ühel hetkel see süvitsi minemise osa avaneb ja suudan fokuseerida ja mujalt mõtted ära tuua. Nii on praegu kui ka nendes olukordades, kui olen eelnevalt reflekteerinud.

Enamasti saab mu reflektsioon alguse olukorra läbimängimisest oma peas: mida tundsin, mis juhtus ja miks seda hetke analüüsin. Kuid ma ei hakka süvenema ega lahti mõtestama kogetut enne, kui olen olukorra oma peas läbi mänginud. Alles siis hakkan üksikasjalikumalt olukorda analüüsima ja ma ütleks, et siis tõeline reflektsioon algab.

Mõnes mõttes on olukorra läbikäimine minu jaoks kui häälestus, mis aitab sügavuti olukorda analüüsima hakata.

Näiteks kui reflekteerisin teist sissekannet ehk siis seda, mis toimus loengus, kui gruppe pidime tekitama ja tekkis sellest konfliktne olukord, siis esmalt käisin kogu sündmuse läbi nii nagu seda mäletasin. Tuletasin meelde, milline päev oli eelnevalt olnud, mida mina selles hetkes tundsin ja mis siis juhtus. Kui olin ühe korra selle läbi mänginud, siis hakkasin mõtlema rohkem süvitsi. Huvitav. Miks selline olukord juhtus? Okei, ma tundsin ennast väsinuna, kuna pikk koolipäev oli seljataga ja ka pikk sessioon. Ehk tundsid end ka teised nii ja sellega seonduvalt toimus “ülekeemine” nii võimsalt?

Sealt edasi hakkasin mõtlema, kuidas selles olukorras teised valesti/õigesti käitusid, kui tabasin end mõttelt, et oota. Alati peab mõtlema, mida mina oleks saanud teisiti teha, sest see on minu kontrolli all. Nii et keskendusin sellele, mida siis mina oleks saanud teha paremini? Sellele keskendudes jõudsin järgmistele lahendusteni, et vahepeal olukorda sisenemine ja sõna võtmine on tähtis ka siis, kui ennast ei huvita, kumba pidi situatsioon lõppeb. Ehk siis oleksin saanud olla see kõiki rahustav hääl, kui oleksin sõna võtnud ja kutsunud inimesi otsust langetama hilisemas faasis, kui kõigiga arutatud jne. Siis jõudsin laiema pildi analüüsimiseni, et mida üldse laiemalt oleks saanud teha teisiti ja mida sellest olukorrast õppisime. Ma usun, et emotsioonid, mida sellel reflekteerimise hetkel tundsin, olid olukorda peegeldavad, aga samas lahendusi ja elevust tekitavad. Ehk siis andsin endale mõtteid, mida teine kord teisiti teha. Kui peaksin sellele panema pealkirja, oleks pealkirjaks “Tagasimõtlemise alahinnatud hindamatu jõud”.

Kuidas mul reflektsiooniga läks? Kas saavutasin seda, mida tahtsin? Kas olen olukorraga rahul?

Ma usun, et reflekteerimine on nagu iga muu oskus, mida rohkem seda harjutada ja praktiseerida, seda paremaks see muutub. Üldpildis jäin tulemustega rahule ja saavutasin rohkem selgust olukorrast ja oskan tulevikus teisiti käituda, kuid samas mõistan, et enda ja olukorra täielikuks mõistmiseks peaksin reflekteerima veel palju sügavamalt ja seda tahan harjutada ja praktiseerida veelgi. Iga kord, kui hakkan reflekteerima, siis mõtlen, et suudan end viia sellele lainele koheselt, kuid pean sellega palju vaeva nägema. Usun, et see oli üks ootamatus, mida kogesin.

Saavutanud olen reflektsiooni võimsuse mõistmise ja ka osaliselt teadmiste endaga kaasa võtmise reflektsiooni tulemustest ehk siis paremaid praktikaid, kuidas tulevikus käituda, kui juhtub sarnane olukord, mida reflekteerin. Mida aga kindlasti peaksin õppima ja arendama veelgi, on sügavam enda analüüs ja rohkemate asjade praktiseerimine praktikas, mille reflektsiooni käigus olen välja toonud. Kindlasti peaksin leidma paremaid tööriistu, et viia end sellele lainele, et sügavuti mingit olukorda hakata lahti mõtestama läbi reflektsiooni. Usun, et harjutamine ja pidev praktiseerimine teeb seda lihtsamaks, kuid küllap on inimlik tahta kohe rohkemat ja täielikku oskust, kuigi tegevus, mida praktiseerin, on alles kokkuvõttes minu jaoks päris uus.

Varasemalt olen olnud mitme asjaga sarnases olukorras ja järjepidev harjutamine ja praktiseerimine on mind ajas paremaks teinud. Lähtudes erinevatest baas-eesmärkide seadmise ja ajaplaneerimise teooriatest, olen jõudnud järelduseni, et see hüpotees peab paika ka reflekteerimise osas. Lisaks kindla aja võtmine, kus kõik segajad on eemal, mugav keskkond ja mõnus olemine on need, mis aitavad süvitsi minna ja reflekteerimise lainele paremini jõuda.

Lisaks olen mõistnud, et ka reflekteerimise juures on väga tähtis “miks”. Mis on minu “miks” seda teha? Minu “miks” reflekteerida, sest tähtaeg on kohe-kohe saabumas, ei anna üldse seda sügavust ja võimendust kui see, kui suudan asuda reflekteerima ajal, millal tõesti lähen sügavuti ja võtan ja loon sellega endale parimaid praktikaid tulevikuks. Nagu täna teen seda reflektsioonipäeviku ülesannet peale tähtaega, siis tulevikus kindlasti proovin teha seda õigeaegselt, kuid samas sarnaselt süvitsi minnes ja päriselt sellest õppides.