Mõni aeg tagasi oli mul koolis võimalik läbi teha üks tunnustava vestluse sessioon vahva vestluspartneri Killuga. Nüüd kui kirjutan seda postitust, mõtlesin ja analüüsisin ka peegelduslehte, mille Killult sain, ja reflekteerin natukene, mida ma õppisin konkreetselt vestlusest Killuga, mida laiemalt tunnustav vestlus minu jaoks tähendab ja kuidas seda igapäevaselt andragoogina kasutada.

Esmalt, kõige tähtsam tunnustava vestluse puhul on inimene, kellega vestled. Minul oli sellega vedanud – Killu siiras huvi, oskus küsimustega suunata ja olla 100% kohal lõi võimaluse avatud vestluseks! Läbinisti siiras ja usaldav keskkond.

Tänu vestluspartnerile ma märkasin vaatenurki või ideid, millele polnud varem mõelnud. Näiteks tuli vestluses välja küsimus: mis sind ärritab ja endast välja viib? Mõnes mõttes väga lihtne küsimus, aga sõnastada sellele vastus ja mõtiskleda, mis on see, mis mind ärritab, ei olegi nii väga lihtne. Mis see siis täpselt on? Sealt küsimusest omakorda tekkis hiljem reflekteerimiseks palju erinevaid mõtteid ja küsimusi, et mõista ennast paremini. Seega enesekohased märkamised tänu vestluspartnerile on sellise vestluse puhul väga tavaline, sest saame arutada oma asju natukene teisest perspektiivist, mis omakorda kindlasti tekitab palju mõtteainet, mida hiljem analüüsida.

Sellega kaasneb ka vastutus. Kui vestlus on sügav ja on loodud usalduslik keskkond, siis selle käigus võib üks osapooltest avastada endas mingeid külgi, mida ta pole enne märganud. Ja kui ta otsustab ennast avada ja teine osapool kas ei kuula pühendunult või kasutab kuidagi muul moel usalduslikku keskkonda ära, siis teine osapool kindlasti tulevikus nii kergelt ei suuda end avada. Mõningas mõttes võtad piltlikult oma sügavate mõtetega teise inimese ees alasti ja kui seda usaldust kasutatakse ära, siis psühholoogiline jälg võib olla tugev, seega tuleb võtta sellist rolli alati tõsiselt.

Tagasiside saamine vastavalt vestlusele on kindlasti mõjus. Erinevatel formaatidel, kuidas tagasisidet anda, on enda plussid ja miinused. Kui tegemist on näiteks kirjaliku tagasisidega, siis saad hiljem seda taas üle analüüsida ja ei pea meenutama, mida täpselt inimene ütles. Samal ajal on probleemne punkt see, et võib-olla saad kirjutatust valesti aru ja tegelikult kirjutaja tahtis selle tagasisidega midagi muud öelda. Mitteformaalses vestluses võib näiteks paremini ja põhjalikumalt teine pool selgitada enda öeldut. Formaalses stiilis see-eest võib tagasiside olla kas liiga konkreetne ja tunduda kriitika või liiga kaudne ja õppetund võib selles minna kaduma. Seega usun, et kombinatsioon erinevatest tagasiside saamise viisidest on kõige efektiivsem, et saaksime aru inimeste tagasisidest ja ei tõlgendaks välja mingeid muid mõtteid, mis võivad tunduda meile ründavana.

Läbi tunnustava vestluse õppisin taas midagi uut, mida küll osaliselt ju mitte teadlikult olen ka eelnevalt rakendanud, kuid siiski. Sellega seonduvalt mõeldes nüüd korraks tagasi sellele 8 kuule, kui olen nüüd andragoogikat õppinud, mõistan aina rohkem ja rohkem, et kui esmalt seda õppima tulles tundsin, et see on täpselt midagi mulle, siis nüüd aina enam mõistan, et andragoogika peamised alustalad peaksid olema tegelikult täpselt midagi mulle, sulle ja kõigile teistele. See loob baasvundamendi igas valdkonnas, kus puutud kokku inimestega, ja kas mitte kõik valdkonnad ei ole lõpuks inimeste valdkonnad? Nii et minu visioon ja missioon jõuda ja levitada neid õpingutes õpitud teadmisi läbi oma tegemiste aina kasvab. Jätkame õppimist!

Leave a Reply