Järgnevas neljas postituses võtan kokku seda, mida kogesin õppeaine “Meetodid ja juhendamisviisid erialases tegevuses” läbimisel. Olen teadlikult otsustanud teha postitused ja reflekteerimised nüüd hiljem oma märkmete pealt, mille olin kirjutanud üles loengute ajal. Loengud, milles ma ei viibinud, töötasin läbi materjalid, mida sellest korrast jagati, ja arutasin kursusekaaslastega.

Miks otsustasin teha need sissekanded alles nüüd? Olen enda loomuselt väga mänguline ja kasutan ka väga palju mängulisi meetodeid oma koolitustel. Üks “etteheide”, mida olen saanud koolitusi tehes, on see, et ehk kõik erinevad meetodid aitavad luua emotsiooni ja anda inimestele hea koolituse kogemuse, aga päriselt nad tegelikult saavad sealt tänu sellele vähem informatsiooni kaasa, et kulutasime kallist koolituse aega erinevatele meetoditele, mis aitab rohkem mitteformaalsemal viisil teadmisi omandada. Ja see, et inimesed jäävad koolitusega rahule, on vaid hetkeline emotsioon peale koolitust ja peale emotsiooni kadumist ei ole tegelikult olnud koolitusel mingit väärtust.

Miks otsustasin teha need sissekanded alles nüüd? Et näha, kas hiljem peale emotsiooni kadumist erinevatele meetoditele tagasi mõeldes oskan leida jätkuvalt kasulikke teadmisi ja mõtteid, mida nendest kordadest sain, või on nendel kriitikutel õigus ja olin nüüd ise selles koolitatava rollis. Vahvat lugemist!

Esimeses kahes loengus osalesin läbi kursusekaaslaste informatsiooni ja isikliku asjade läbi vaatamise ja praktiseerimise. Grupi kokkulepetega tutvusin iseseisvalt, kuuldes aga kursusekaaslastelt, kui kaua läks nende paika seadmiseks ja kui palju arutelu see tekitas, siis mõistsin, et mõned grupi kokkulepped võivad tähendada väga palju arutelu asjade taga. Kuna kogu kursus minu arvates kulges väga edukalt ja huvitavalt, siis kas võib järeldada, et see esimene loeng oli kui investeering sellesse, et ülejäänud kursus kulgeks edukamalt. Rääkides mõne kursusekaaslasega, siis kuulsin kõigilt, et välja arvatud esimene loeng oli kõik väga huvitav ja arendav, aga esimene loeng venis grupikokkuleppeid sõlmides, aga ehk just tänu sellele kõik teised loengud huvitavad olidki.

Teises loengus arutati andragoogide ja noorsootöötajate ühisosade ja erinevuste üle ning kuidas toetada indiviidi eesmärgi seadmisel (intervjuu kava – eesmärgi poole liikumine). Olles töötanud üle aasta aja noorte valdkonnas ja omades noorsootöötaja kutset, samal ajal õppides andragoogikat ja tegelenud erineval kujul täiskasvanuharidusega juba 10 aastat, tunnen, et see teema on alati minu jaoks olnud huvitav.

Alustame intervjuu kavast. Intervjuu kava on tööriist, mida olen tänaseks rakendanud mitmel korral. Kuna oma ettevõtlusega seoses toetan pidevalt alustavaid ettevõtjaid, siis sain seda kohe praktikas rakendada, et viia läbi nõustamisi, mida aeg-ajalt läbi viin. Kõige raskem oli kindlasti kuulata, mitte vahele segada. Lasta inimesel rääkida ja päriselt kuulata.

Andragoogide ja noorsootöötajate ühisosa on just täpselt see – kuulamine. Mõlema roll on väga suurelt oma sihtgruppi mõistmine ja nende poolt omaks võtmine, et siis neid õiges suunas liigutada. Hea noorsootöötaja võetakse noorte poolt vastu, noortel peab olema tema vastu usaldus. Samad mõtted käivad ka andragoogi ja tema koolitatavate kohta. Nüüd, kuidas seda luua? Selles on palju muid ühisosi, nagu mitteformaalsed meetodid ja aja panustamine, aga kindlasti kuulamine on alus, millega neid asju saab luua.

Mis on erinevused? Andragoogide seas levinud nali on see, et küll oleks ilus ja arenenud maailm, kui meil oleks näiteks Pirita linnaosa andragoog. Andragoogid mõistavad, et isegi kui ühiskond mõistab aina rohkem elukestva õppe tähtsust, siis selleni pole veel jõutud, kui palju andragooge on vaja. Noorsootöötajate tähtsust selles kontekstis hinnatakse, et Pirita linnaosa noorsootöötaja kõlab nagu täitsa normaalne nähtus. Samas usun, et ühisosa on mõlemal siiski pidev ühiskondlik surve end “tõestada”, et miks meil siukseid “mängu” erialasid vaja on. Mäletan, kuidas üks Eesti omavalitsuse noorsootöötaja rääkis, et peab kõiki oma tööülesandeid tehes alati palju sotsiaalmeedia sisu tootma, sest muidu kohalikud vallaisad ütlevad, et noorsootöötaja ju ei tee midagi. Samal ajal, kas keegi meist kunagi on näinud näiteks valla pearaamatupidajat sotsiaalmeedia postitusi tegemas, sest muidu vallaisad eeldavad, et nad midagi ei tee?

Miks see lugu on siin relevantne? Noorsootöötaja ja andragoog peavad pidevalt tõestama, miks on nende tegemised tähtsad, vastasel juhul noorsootöötajaid ootab järgmine riiklik kärbe ja andragoog ei leia järgmist klienti.

Kuna tähemärgid on piiratud, siis võtan esimese õppekohtumise nädala kokku järgnevalt. Kursuse teoreetilisest osast jäi mulle eriti meelde metodoloogia, metoodika ja meetodi eristamine – metodoloogia on laiem põhimõtete süsteem, millest lähtutakse, metoodika kirjeldab, kuidas tegevust üles ehitatakse, ning meetod on konkreetne viis, kuidas eesmärgini jõuda . See pani mind mõtlema, et olen ise palju keskendunud meetoditele, kuid sama oluline on mõista ka seda, miks ja millises raamistikus neid kasutada. Samuti rõhutati eesmärgistamise olulisust – selge eesmärk aitab valida sobivaid meetodeid ja hoida tegevuse fookust .

Peale esimese õppekohtumise sissekande tegemist olen saanud kinnitust, et vähemalt esimesel õppekohtumise nädalal õppisin ja sain kasulikke teadmisi ka hiljem sellele tagasi vaadates, mitte ainult hetke emotsioonidest, mida kogesin materjale läbi töötades. Kuidas oli teise õppekohtumisega, kus olin juba füüsiliselt kohal? Selleks loe järgmist postitust!

 

NB: Kõik kaldkirjas olev tekst ei ole mõeldud õppekohtumist reflekteeriva tekstina vaid lugejale selgitamiseks, miks ja mida analüüsin. Õpikogemuse loo jaoks mis ütleb, et üks sissekanne võib olla kuni 500 sõna olen mõelnud mitte kaldkirjas olevat teksti. 
Pilt loodud ChatGPTiga