Teine õppekohtumise nädal selle aine raames oli minu jaoks mitmes mõttes kõige toredam. Miks? See oli esimene kord, kui olin füüsiliselt kohal, ning sain päriselt aru, et selle aine õppemeetod on õppijaid kaasav ja just sellises stiilis, mis mulle õppijana hästi sobib. Miks ma nii tundsin ja mida me siis täpsemalt tegime – sellest nüüd kirjutangi.

Esimesel päeval toimus kohtumine veebis, kus rääkisime erinevatest meetoditest, mida saab kasutada koolitusstrateegia ja koolituse kujundamisel. Näiteks tuli jutuks kalameetod ning sotsiaalse analüüsi psühhosotsiaalne meetod. Kalameetodiga olin varem juba kokku puutunud, seega see ei olnud minu jaoks täiesti uus. Küll aga aitas see kohtumine paremini mõista, et meetodi valik ei ole lihtsalt “tegevuse valimine”, vaid see peab olema seotud koolituse eesmärkide ja väärtustega .

Kuigi ka online-kohtumine oli sisukas, tekkis minu jaoks kõige tugevam ja positiivsem kogemus just 27.02 kontaktkohtumisel. Seal hakkasime gruppides läbi tegema kovisiooni meetodit – midagi, mida ma varem kogenud ei olnud. See andis väga praktilise ja elulise kogemuse.Huvitav oli see, et kui mul oleks ainult andragoogika taust, oleks see konkreetne kovisooni teema jääda minu jaoks natukene kaugeks. Aga kuna mul on ka noorsootöö taust, siis oli selle noorte valdkonnast tulnud olukorra lahendamine minu jaoks hoopis veelgi huvitavam, sain ühendada oma perspektiivi andragoogina ja inimesena kes on olnud aktiivne noorte valdkonnas.

Kovisioon kui meetod jättis mulle väga hea esmamulje. Tekkis kohe tunne, et seda tahaks päriselus kasutada. Õnneks saime ka vastava ülesande “koju kaasa”. Meie grupp leppis juba samal kohtumisel kokku aja, millal selle ära teeme, sest tekitas motivatsiooni kohe tegutsema hakata. Mäletan ühe kursuse kaaslase mõtteid, et selle aine elav arutelu tekitas sellise õppimise sära jälle silmadesse, sest saime midagi praktikas päriselt teha ja kogeda.

Mida ma kogesin?
Kogesin seda, kuidas õppejõud suutsid luua turvalise ja toetava õpikeskkonna. Samuti oli väga hästi läbi mõeldud see, kuidas suur grupp jagati väiksemateks rühmadeks, mis võimaldas kõigil rohkem kaasa rääkida. See haakub ka sellega, et meetodi valikul tuleb arvestada õppijate aktiivse kaasamisega ja rühmadünaamikatega. Tundsin, et mind kaasati päriselt õppijana, mitte ma ei olnud lihtsalt kuulaja.

Mida ma õppisin?
Õppisin konkreetse meetodi – kovisiooni – kasutamist ning sain aru, kui võimas tööriist see võib olla. Kõige olulisem taipamine oli minu jaoks see, et kui me oleksime seda õppinud ainult teoorias, siis ei oleks mõju olnud ligilähedaseltki sama. Läbi tegemine ja ise kogemine andis täiesti teise taseme arusaamise.

Mida ma kaasa võtan?
Võtan kaasa kovisiooni kui väga praktilise tööriista, mida saab kasutada erinevate probleemide lahendamisel või vähemalt erinevate perspektiivide avamiseks. Lisaks võtan kaasa arusaamise, et meetodi valik koolituses ei ole juhuslik – see peab toetama eesmärki, õppijat ja kogu õppeprotsessi tervikut.

Nüüd mõeldes tagasi ka sellele, et kui meenutan jätkuvalt seda kohtumis nädalat positiivselt ja olen endaga kaasa võtnud teadmisi mida jätkuvalt rakendan oma tegemistes koolitajana, siis ka teise õppe nädala kohta võin öelda, et läbi erinevate meetodite õppimine ei ole ainult ajutine postiivne emotsioon vaid tugev meetod mis hoiab õpitu isegi paremini meeles, kui lihtsalt suur kogus teooriat. Kas kolmas ja neljas õppekohtumine on minu jaoks sarnased, sellest saab juba lugeda järgmistest sissekannetest!

Pilt genereeritud ChatGPTiga