Aga võib-olla ma siiski eksin. Mida ma sellega mõtlen? Kui mõtlen tagasi sellele õppekohtumise nädalale, on emotsioon palju tugevam kui eelnevale kahele mõeldes. Kas põhjuseks võib-olla lihtsalt see, et see kohtumine oli hiljutisem ja emotsioon on tugevam ning pole veel ära kadunud, või oli sisu lihtsalt veelgi rohkem inspireeriv? Kohe saame teada – kirjutan nüüd siia oma mõtteid, mis tekkisid peale oma märkmete analüüsimist ja meenutamist, mida me kõike sellel õppenädalal tegime.

Alustasime individuaalse rännakuga, kus saime enda peas lihtsalt mõelda, kus näeme end 3–5 aasta pärast. Mis on meie strateegia, mis valdkondades? Kõndisin sellel ajal kooli peal ringi ja mõtestasin oma peamised valdkonnad lahti ning mida soovin nendes saavutada. Kuigi raske oli end sundida koolikeskkonnas nii keskenduma oma eesmärkidele, siis oli see siiski huvitav ja hea harjutus. Kuna olen eelnevalt selliseid plaane loonud, siis peas hakkas jooksma “film” sellest, kuidas nende suunas liigun.

Meetodina tundsin, et see oli mulle väga kasulik, aga kaasõpilastelt kuuldes, kuidas paljud ei teinud seda või kasutasid aega muude asjade tegemiseks, sest ei nähtud sellel mõtet, tekkis mul arusaam, et iga meetod ei ole igale inimesele sobilik. Kui õppija ei saa aru, mis on meetodi eesmärk, siis ta võib-olla ei tee seda pühendunult läbi ja seega ei saa ka soovitud kogemust. Seega seda meetodit kasutades pean kindlasti mõtlema, kuidas potentsiaalsed õppurid oleks selles “mindsetis”, et päriselt kaasa teha.

Sealt edasi jätkasime võimestava intervjuuga ja sellele järgnes ka Sokratese jalutuskäik. Mõlemad väga tugevad ja võimsad tööriistad, kus lisaks meetodi läbiviimise kogemusele õppisin palju ka enda ja oma kaaslase kohta, kellega meetodeid läbi viisime. Antud kahte meetodit olen varasemalt ka kasutanud ja rakendanud ning veendusin taas, kui palju see aitab partneril sisemiselt vastuseid ja küsimusi esile tuua, mis aitavad luua selgust. Sain julgust ja kinnitust selliseid meetodeid ka tulevikus rakendada, sest need annavad õppijale hea emotsiooni ja tegelikult ka väärtusliku sisendi edasi liikumiseks.

Järgmisel kohtumisel oli päev pühendatud mängulistele meetoditele ja kuigi mõne jaoks oli võib-olla puudulik häälestus või segadus, miks nii palju “mängime”, siis mina tõesti armastasin neid meetodeid, mida kasutasime, ja võimalust kogeda meetodit kui osaleja, samas omades võimalust ka ise neid meetodeid läbi viia. Minu peas olid mängulised meetodid eelnevalt seotud väga tugevalt noorte valdkonnaga, aga mõistsin, et selliseid meetodeid saab väga edukalt kasutada ka täiskasvanute koolitamisel. Sain aru, et osaliselt olen neid juba kasutanud, näiteks simulatsioonide kaudu.

Üldse on mänguliste meetodite valik väga lai – toon välja mõned, mis olin endale märkmetesse kirja pannud:

1. kehaline liikumine
2. visuaalid (pildid, joonistamine)
3. musikaalsus
4. naer / lõbu
5. ettekujutamine
6. visualiseerimine (reaalsusest väljumine)
7. rollide vahetus (enda kellegi teise kingadesse panemine)
8. mängulised töövahendid (kaardid, pall)
9. digitaalne mänguline meetod
10. mäng kui meetod
11. sümbolid
12. simulatsioon

Mõistan, et mänguliste meetoditega saab toimida ja õppida ainult siis, kui on olemas usaldav ruum, sest inimesed ei pruugi tunda end mugavalt teatud meetoditega oma varasemate halbade kogemuste tõttu. Kuid kui suudan koolitajana luua turvalise ruumi, siis tegelikult näiteks visuaalne ja joonistamise kogemus on enamasti väga hea kogemus – ükskõik kui “halb joonistaja” inimene on, sest see ei olegi selle meetodi mõte.

Selle nädala võtan kokku mõttega, et koolituse sisu peab olema vastav meetodile ning antud kaks kohtumist kasutasid minu kogemusel väga hästi valitud meetodeid nende teadmiste edasiandmiseks. Säravad silmad tekkisid mõlemas loengus, aga mis veelgi tähtsam – need silmad säravad jätkuvalt. Nii et usun, et ma siiski ei eksinud. Ka kolmanda sessiooni nädalale hiljem tagasi reflekteerides usun, et meetodid ja mängulisus ei ole ainult emotsiooni tekitamine, vaid ka väga efektiivne õppimise viis.

Pilt genereeritud ChatGptiga