Viimane õppekohtumise nädal. Osalesin füüsiliselt ise kohal 15.04 loengus ja 17.04 reflekteerisin iseseisvalt tagasi õpitule ning arutasin kursusekaaslastega loengu väliselt, mida õppisime ja mida sellest ainest kaasa võtame.

15.04 oli meiega koos loengus lennujuhiks õppivad tudengid, kellelt oli huvitav kuulda nende perspektiivi andragoogikale ja õppida ka nende eriala kohta. Sain ka võimaluse loengu alguses paari lausega tutvustada, mis eriala me õppime et kõik oleksime samal lainel.

Seejärel tegime kuulamisharjutuse, kus pidime oma kaaslast kuulama kahel erineval moel. Mõlemal juhul jagas paariline midagi enda jaoks olulist, kuid esimesel korral pidi kuulaja teadlikult mitte kuulama ning teisel korral süvenenult ja päriselt kohal olles kuulama. See oli väga huvitav „inimkatse“, sest aitas väga selgelt mõtestada, kui oluline on tegelikult kuulamise oskus. Kui me ei kuula, siis võib kaaslane jagada ükskõik kui tähtsat infot, kuid päriselt väärtust sellisest vestlusest ei teki. Lisaks sellele võime riivata väga tugevalt teist inimest, mida tähtsamat asja inimene jagab seda rohkem haiget ta võib saada kui me teda päriselt ei kuula.

Sealt liikusime edasi kovisiooni kogemuse reflekteerimise juurde, kus mõtestasime lahti, mida see protsess meile õpetas ja kuidas see meid mõjutas – nii juhendajana kui osalejana . Arutasime ka seda, millised mõtted ja tunded meil juhendamise ajal tekkisid ning mida vajame, et juhendajana edasi areneda.

Seejärel jagunesime gruppidesse ning hakkasime arutama, milliseid juhendamisoskusi märkame endas ja milliseid soovime arendada. Selle põhjal lõime grupis ühise visuaalse kollaaži ehk visionboardi, kus andsime loominguliselt edasi oma grupi juhendamiskompetentsid. See ei olnud seega eesmärkide seadmine, vaid pigem enda tugevuste ja arengu kohtade kaardistamine läbi visuaalse ja loova lähenemise. Mis tekitas huvitava grupi dünaamika kus erineva rolli jaotuse alusel saime koostada huvitava kollaaži, mõned meist otsisid sobivaid pilte ajakirjadest, teised tegelesid liimisega ja kolmandat vaatasid suuremat pilti ja hoidsid sobivat disaini.

Mida ma kogesin?
Kogesin väga selgelt, kui suur roll on juhendajal ruumi loomisel. Kui keskkond on turvaline, siis julgevad inimesed jagada, kaasa mõelda ja ka loominguliselt panustada. Samuti kogesin, kui erinevalt inimesed reageerivad samadele meetoditele – mõne jaoks väga avav, mõne jaoks ebamugav või arusaamatu kuulsin ka küsimust miks me nüüd nagu algklassi kunsti tunnis oleme?

Mida ma õppisin?
Õppisin, et juhendamine ei ole ainult meetodite teadmine, vaid väga palju ka kohalolek, kuulamine ja oskus suunata protsessi ilma seda üle võtmata. Lisaks sain kinnitust, kui oluline on refleksioon – alles hiljem tagasi mõeldes hakkavad paljud asjad päriselt “kohale jõudma”. (Kovisoonile tagasi mõtlemine umbes kuu peale selle tegemist oli väga huvitav kogemus)

Mida ma kaasa võtan?
Võtan kaasa arusaamise, et juhendaja roll ei ole anda vastuseid, vaid luua tingimused, kus need vastused saavad tekkida. Samuti võtan kaasa julguse kasutada loovaid ja visuaalseid meetodeid ka tõsiste teemade käsitlemisel, sest need aitavad avada mõtteid teisel tasandil.

Selle nädala ja tegelikult kogu kursuse võtan kokku mõttega, et meetodid ja mängulisus ei ole ainult emotsiooni tekitamiseks. Kui need on teadlikult valitud ja eesmärgiga seotud, siis on need väga tugevad õppimise tööriistad. Ja mis kõige olulisem – õppimine ei lõppe tunnis, vaid jätkub hiljem reflekteerides.

Pilt tehtud ChatGptiga