Viisin sokraatilise jalutuskäigu läbi Hanna-Lysaga. Minu eesmärk oli teadlikult hoida ennast tagasi oma arvamuste jagamisest ning suunata vestlust küsimuste kaudu, et jõuda tema sisemiste mõtete ja arusaamadeni.

Jalutuskäik ise kujunes väga huvitavaks ja peegeldavaks kogemuseks. Leidsime palju ühisosi, kuid samal ajal jõudsime ka sügavamate teemadeni – arutasime elu mõtet, inimeste erinevusi, eesmärkide seadmist ning seda, miks mõned inimesed seavad endale eesmärke ja teised mitte. Samuti jõudsime rääkida sellest, miks eesmärkide olemasolu võib olla oluline ja mida see inimese jaoks tegelikult tähendab.

Vestlus muutus minu jaoks sügavamaks hetkel, kui suutsin teadlikult minna „miks“ küsimuste juurde ja mitte jääda pinnapealsele tasandile. Näiteks küsides täpsustavaid küsimusi ja peegeldades Hanna-Lysa mõtteid tagasi, avanesid teemad palju rohkem ning ka tema enda vastused muutusid läbimõeldumaks ja sisukamaks. See kinnitas väga hästi sokraatilise meetodi põhimõtet – mitte anda vastuseid, vaid aidata küsimuste kaudu inimesel ise oma mõteteni jõuda .

Huvitav oli ka see, kuidas kasutasime vestluses erinevaid paralleele. Näiteks tõime sisse „Alice Imedemaal“ kassi mõtte, et kui sa ei tea, kuhu minna, siis pole vahet, kuhu lähed. Samuti arutasime nn „krabide purgi“ näidet, kus inimesed võivad üksteist teadmatult tagasi hoida. Need kujundid aitasid keerulisemaid mõtteid lihtsamalt mõista ja avasid teemasid uue nurga alt. (Kui üks krabi on purgis ta võib sealt välja ronida, kui kaks krabi on purgis, siis teine krabi hoiab esimest tagasi kui see proovib välja ronida)

Üks mõte, mis mulle eriti kõlama jäi, oli see, et inimene saab kõigega hakkama, aga samas ei saa ka. Ehk kui me teeme oma elus muutusi, siis paratamatult võib midagi ajutiselt kaduda, kuid see asendub millegi uuega. See haakub hästi arusaamaga, et muutus ei ole kunagi neutraalne – see toob alati kaasa mingi tasakaalu nihke.

Mida õppisin enda kohta küsimuste esitajana?
Mäletan, et suunasin vestlust väga palju küsimustega ning püüdsin teadlikult mitte anda hinnanguid ega oma arvamust peale suruda. See ei olnud alati lihtne, sest loomulik soov on vahel kohe kaasa rääkida või „aidata“, aga just tagasi hoidmine ja küsimuste kaudu suunamine viis vestluse sügavamale tasandile. Sain kogeda, kui oluline on oskus päriselt kuulata ja luua ruum, kus teine saab ise oma mõtteid lahti mõtestada.

See kogemus haakus hästi ka raamatuga, mida hetkel loen – Elke Wiss “Kuidas küsida õigeid küsimusi”. Seal räägitakse samuti sellest, kuidas oma mõtted ja hinnangud kõrvale panna ning keskenduda küsimise kunstile. Oli väga hea kogeda praktikas meetodit, mida olen ka varem kasutanud, kuid nüüd teadlikumalt ja sügavamalt.

Mida ma sellest kaasa võtan?
Sokraatiline jalutuskäik kinnitas mulle, et küsimused on üks võimsamaid tööriistu õppimises ja enesearengus. Õppimine ei toimu ainult vastuseid saades, vaid väga suures osas just läbi küsimuste, arutelu ja mõtete lahti harutamise.

See meetod on midagi, mida tahan kindlasti edasi kasutada – nii koolitustes kui ka igapäevastes vestlustes.

Pilt tehtud ChatGPTiga